Primaarid on näitus esimestest. Välja on toodud masinad ja instrumendid, mis on olnud teerajajaks: aidanud luua enneolematuid kõlavälju, täiesti uusi muusikastiile, uusi mõtlemisviise helist. Nad kannavad endas elegantset instrumendiehitusdisaini, aga veelgi olulisemana- määratut potentsiaali, sest nende agentsus on avatud vormiga. Näituse avamisel mängivad Kaarel Kurismaa ja Kiwa ja instrumentide teemal vestlevad Margo Kõlar, Taavi Kerikmäe ja Mikko Ojanen.

Näitusel on eksponeeritud ligi 15 pilli, millest enamust olete te varem näinud vaid fotodelt või väga kaugelt.

Buchla 100 on 1960ndatel Don Buchla loodud süntesaator, mille tellijaks oli California Tape Music

Center. Sellisel Buchla süsteemil on loodud näiteks Morton Subotnicku album "Silver Apples of the
Moon" (1967).
Igor Zubkovi String Exiter on Tallinnas Taavi Kerikmäe tellimusel ehitatud eksperimentaalne
elektromagnet, millega mängitakse muusikainstrumentide metallkeeltel.

Springer Tempophon on 1950ndatel loodud seade, mis võimaldab salvestuse kiirust muuta ilma selle

helikõrgust mõjutamata, samuti võimaldab see muuta helikõrgust, jättes kiiruse samaks. Springeri
Tempophoni kasutati Stanley Kubricku 1968. aastal loodud filmis "2001: A Space Odyssey" AI
süsteemi HAL 900 hääle modifitseerimiseks. Eksponeeritud Tempophon pärineb Bukaresti raadio
stuudiost.

Serge modulaarne süntesaator (Serge modular synthesizer) on Serge Tcherepnini poolt 1970ndate

alguses disainitud süntesaator. Eksponeeritud süntesaator on varase generatsiooni nn Paperface
variant, mis pärineb 1970ndate aastate keskpaigast. Süntesaator kuulus algselt USA heliloojale
Michael Manionile, kes on töötanud ka Karlheinz Stockhauseni assistendina.

Hohner electronium on instrumendidisaineri René Seyboldi loodud lampidega süntesaator ja selle

juurde kuuluv võimendi, mida Hohner tootis alates 1950. aastast. Sellist instrumenti kasutas
Stockhauseni grupp niisuguste teoste nagu Pole, Kurzwellen jne ettekannetel 1960ndatel aastatel.

BEAG AKX-200 lindikaja (BEAG tape delay) on 1970ndatel aastatel Ungaris toodetud seade. Näitusel

eksponeeritud kajamasinat kasutas Sven Grünberg oma 1970ndate ja 1980ndate aastate
elektroonilises loomes, sh "Hukkunud alpinisti hotelli" filmile muusika loomiseks.

Clavioline on 1950ndatest pärit lampidaga süntesaator, millest on loodud arvukalt versioone. Sellist

instrumenti kasutas Sven Grünberg oma legendaarsetel albumitel "Hingus" ja "OM".

Retakord on võimendi ja kõlariga elektriorel, mida toodeti raadiotehases Punane RET aastatel

1965 kuni 1975. Tegemist oli Nõukogude Liidu esimese tööstuslikult toodetud mitmehäälse
elektrioreliga. Oreli disain ja tehniline lahendus põhinesid Heino Kalmo loomingul.

Teremin (Theremin) on üks varaseimaid elektroonilise muusika instrumente. Selle lõi 1920ndatel

aastatel Leon Teremin. Eksponeeritud instrument on Bob Moogi 1996. aastal loodud mudel
Etherwave.

Alesis HR 16 trummimasin on 1980ndatest pärit seade, millel Sven Grünberg on loonud animafilmi

"Naksitrallid" (1984) rütmiträkid.

Vaharullisalvestaja ja -mängija on üks varaseimad helisalvestusseadmeid, mis arendati välja 19.

sajandi lõpus. Eksponeeritud seade on pärit 20. sajandi algusest, arvatavalt mõnest postijaamast.

Brüel & Kjaer 1022 on 1960ndatest pärit laboratoorne lampidega ostsillaator, mida kasutasid oma

varases elektroonilises loomes olulised elektroonilise muusika stuudiod Milanos ja Kölnis, samuti
BBC-s.

Härmo Härmi loodud modulaarsüntesaator pärineb 1970ndate lõpust. Härm ehitas selle Kaarel

Kurismaale.

Erkki Kurenniemi elektroonilised muusikainstrumendid
Soome elektroonilise muusika pioneer Erkki Kurenniemi (1941 kuni 2017) kavandas ja ehitas aastatel
1964 kuni 1975 kümme ainulaadset elektroonilist muusikariista. Kurenniemi püüdis oma
instrumentidega lahendada tolle aja keskset probleemi, aeganõudval lindimanipulatsioonil põhinev
stuudiotöö oli kohmakas. Kurenniemi idee oli asendada see automatiseeritud ja algoritmiliste
kompositsiooni- ja muusikaloomeprotsessidega. Tema arvutipõhine lähenemine uue muusika
loomisele oli inspireeritud Columbia-Princetoni Elektroonilise Muusika Keskusest ja ka Rootsis
Stockholmis asuva Elektronmusikstudioni varajastest disainiideedest. Kurenniemi ehitas oma
varased "digitaalsed" süntesaatorid mikrokiipe kasutades ja arendas oma instrumentide jaoks välja
mälumoodulid. Need olid 1960ndate aastate elektroonilise muusikariista jaoks päris ootamatud
tehnilised lahendused.
Näitusel on esindatud kaks Kurenniemi pilli, mida saab kuulata laupäevaõhtusel kontserdil. DICO
(1969. aasta originaalinstrumendi põhiliidese koopia) on 12-astmeline sekventser-süntesaator, mille
Kurenniemi ehitas Soome heliloojale Osmo Lindemanile. Instrumendi programmeerimiseks
puudutatakse maandusega ühendatud metalltihvte, lülitades neile vastavaid kahendkoodi kümmet

bitti sisse või välja. DIMI-A (1970) on kahe heligeneraatoriga 256-astmeline sekventser-süntesaator.
Instrumendi programmeerimiseks puudutakse metallplaate kahe puutepliiatsiga.
vimeo.com/80931815

Piletid: Üritus on tasuta. 910.11 on näitus on avatud konverentsi külalistele: fienta.com/et/tallinn-1965-tulevik-laks-meist-mooda

Näitus "Primaarid" ja vestlusring

Järgmised üritused